Even Toomas Tiit Toomas Sander Linnus
Eellugu. Mõte osaleda Ace
Xdream seiklusspordisarjas tärkas juba 2011. aasta sügisel. Sama võistkonnaga
osalesime viimati 2009. aastal. Kaks järgnevat seiklushooaega jätsid Even ja
Tiit vahele, vaid Sander osales üksikutel etappidel erinevates võistkondades. Kuna
kõikidel meist on põhieesmärgid seotud talvega ja suvist ettevalmistust väga
rikkuda ei tahetud (tuginedes varasemate aastate kogemustele võtab A raja
öisest etapist taastumine mitu
väärtuslikku treeningpäeva), siis otsustasime sel aastal osaleda B rajal.
Registreerimisega sel
aastal kiiret polnud, kuid nagu ikka oli kogu sarjas osalemine küsimärgi all
veel viimase hetkeni, kuna keegi meist stardimaksu oma rahakotist maksta ei
tahtnud. Õnneks tulid siinkohal appi XT sport (Seiklusspordiklubi X-TEAM) ja Värska Laht.
29.
aprill algas meie jaoks kell 4 hommikul. Pikk sõit Tallinnasse pidi algama
veerand tundi peale 5, kuid kaugema kandi meestel võttis hommikune ärkamine
veidi kauem aega. Kõne Evenilt Sandrile:
Even: "No kus olete?"
Sander: "Sõidame"
Even: "Kus sõidate?"
Sander: "Hoovipeal"
Enne starti pidime rattad viima Lennusadamasse ning seejärel jäi napp tund aega stardipauguni. Kohal
olid kõik vanad tegijad, oodata oli kõva konkurentsi.
Start. Algus joostes,
valik, vaja oli võtta viiest punktist üks. Kõik panid ilge hurraaga ajama, mina
kaardist midagi aru ei saanud. Paika
sain alles esimeses punktis (võtsime nr 34). Edasi läks lihtsalt ja peagi olime
grupi eesotsas, rattaalasse jõudsime liidritena.
Valikorienteerumine
Teel rattaorienteerumise
esimesse punkti oli mõistlik üsna palju joosta ratas käekõrval, kuna risk
klaasikildudega rehv ära lõhkuda oli suur. Vahetult enne punkti hüppaski üks
Mertigrupp Team liige rattaseljast maha ja hakkas tagumist ratast alt kakkuma. Edasi
kihutasime koos võistkonnaga The North Face/Sportland (varasematel aastatel
STR), kes on tuntud just tugevate rattameestena. Järgmised otsustavamad hetked
olid ehk 8 punktis, kus iga tiimiliige pidi võtma erineva KP (mina võtsin 8A,
Even 8B ning Sander 8C). Kaotasime väärtuslikku aega (kõik meist ei leidnud
punkti kohe üles) ning tagantpoolt tulijad jõudsid järgi, sealjuures ka üks põhikonkurent
Mertigrupp. Üheksas KP asus hoone katusel, kuhu esmapilgul ühtegi treppi ei viinud. Tarvo (Rakvere OK
liige) võttis juba kasutusele oma
parkourioskused, kuid õnneks meie midagi taolist tegema ei pidanud. Tuli
lihtsalt läheneda teiselt poolt maja. Võistkondi oli puntras juba päris palju.
Järgnevate punktidega saime teistelt jälle natuke eest ära. Lisaülesanne
kujutas endast lindude ära tundmist, mis eelnevas punktis tuli meelde jätta.
Kirjutasime küll lindude nimed rinnanumbrile, kuid sellest oli vähe kasu, kuna
pilti ei suutnud meist keegi nimega kokku viia. Võtsime vastu kiire otsuse
täita sedel suvaliste numbritega ja teha ära lihtsad jõuharjutused (iga liige
12 korda). Lisaülesanne lõppes poomil kõndimisega, millega saime suurepäraselt
hakkama. Lisaülesande lõpuks olime vahe kasvatanud 1 minutile ja 16 sekundile.
Nüüd tuli ainult jalgadele valu anda, sest lisaülesandest rattaalasse oli
peaaegu sama tee, mis rattaetapi alguses. Sel etapil kaotasime eelpool mainitud
tugevatele rattameestele vaid 5 sekundit, kusjuures ühes raudtee ülesõidu kohas
otsustas Sander hoo maha võtta ja peatuma jääda, kuigi ees sõitnud auto andis
oma ülesõitmisega märku, et rongi ei
tule. Kiire manööver Sandrist mööda ja üritasin autole tuulde võtta, aga
tulemuseks vaid golfimehe hambutu irve tahavaatepeeglis.
Rattaorienteerumine
Järgnevalt seiklustest
Patarei vanglas. Rattaalas oli vahe järgnevatega (The North Face/Sportland ja
Mertigrupp) juba veidi üle 2 minuti. Vangla alale sisenemine ei kulgenud plaanipäraselt,
peaaegu oleksime jooksnud varasema kinnipidamisasutuse taha, kus oleks meid ees
oodanud kõrge aed. Õnneks märkasime viimasel hetkel siiski sissepääsu. Varemalt
oli siseorienteerumisega meist kokku puutunud vaid Even. Mina Sandriga ei
saanud esialgu mõhkugi aru. Even muutkui kordas: "Tulge, tulge, ma tean". Peale
mitut minutit seiklemist tuli välja, et ei tea ta midagi. Läksime tagasi
sissepääsu juurde ja üritasime uuesti alustada, teepeal nägime ka juba mitmeid
teisi võistkondi. Lõpuks saime teiste abiga kätte sise-o esimese punkti, mis
võttis aega umbes 9 minutit. Selle asemel, et nüüd rahulikult kaarti vaadata
tormasime jälle pea kuklas, Even ees juhendamas "Tulge, tulge, ma tean".
Tupikusse jõudes tuli ikkagi välja, et ei tea ta veel midagi. Õhkkond muutus
juba üsna närviliseks, erinevate kirjavalgust kartvate sõnadega üritasime
verbaalselt teineteisele selgeks teha, kui kõva mees keegi on. Mõistagi, järgmist punkti see kiiremini üles leida ei aidanud. Tagantjärele
tarkusena võiks põhilise veana välja tuua selle, et märkamata jäid punased
jooned, mis tähistasid kinniseid uksi. Ise hakkasin ka vaikselt kaardile
pihta saama, Sander ilmselt veel mitte. Vahepeal jooksid meile vastu Areal
Teami veteranid, kellest üks rõõmsa näoga hõikas: "Noh poisid, te ka veel
siin". Ei oska öelda, kas nad ise aru said, kuhu minema peavad. Korraks näigime
ka uhketes sportülikondades mertimehi (Mertigrupp Team), kes samuti tarka nägu
tegid. Ju teadsid ka nemad, kuhu minema peavad. Vaikselt hakkas ka
tulgetulgemateanmees lootust kaotama. Lõpuks
saime ka meie enam-vähem liikuma, ainult Sander vaatas nõutu näoga kaarti. Vahetult
ennem sise-o kolmandat punkti nägime veel ühte huvitavat vaatepilti. Suur hulk
aru kaotanud inimesi üritas vanglaväravatest üle ronida. Meenusid
aprillirahutused, tegime kiirelt sääred. Pisemate vigadega saime lõpuks kõik
punktid kätte ja suundusime uuesti rattaalasse, kus tuli teha väike
lisaülesanne ja seejärel suunduda kanuuetapile. Vangla alalt väljudes polnud
üllatused lõppenud. Nägime jälle Areal Team veterane, kes ennast paika üritasid
saada. Küsimuse peale, et kust te sinna punkti saite, jooksime meie, kerge irve
näol, neist kiire tempoga mööda. Kokku seiklesime Patarei vanglas peaaegu 48
minutit, vaheaeg see-eest päris hea. Kiiremad said hakkama natuke alla 30
minuti. "Helgemad pead" on vist ikka veel seal.
Siseorienteerumine Patarei vanglas
Juba lootuse kaotanud
jooksime kanuuetapi suunas, kui raja kõrvalt hõigati: "Olete teised, kaotust
Rakvere OK-le 8 minutit". Indu täis hakkasime kiire hooga vett kühveldama. Suhteliselt
lihtne kanuuetapp möödus vigadeta. Nägime liidreid ja ka jälitajaid, kes tol
hetkel meist umbes 4-5 minutiga maha jäid. Ise vähendasime vahet esimestega
umbes 40 sekundit. Kanuuetapil avastasime ka ühe hea mooduse, mis meile
tulevikus edu võiks tuua (on seotud kõikide aladega) Seda hetkel siiski ei avalda.
Kanuu (sinine) ja rattaala Lennusadamas
Nüüd
jäi ainult jooks finišisse, tee pealt tuli korjata vaid mõni üksik punkt. Peale
20 minutit kanuus istumist esimesi jooksusamme tehes lõi esmalt vasakusse jalga
krambitaolise valu. Võtsime paar lonksu juua ja põrutasime edasi. Mõne aja
pärast lõi samasuguse valu ka paremasse jalga, jooksmine muutus raskeks. Seisma
jäämine ei tulnud kõne allagi, vaid panin hoopis tempot juurde. Peagi oli valu
kadunud. Oluliselt aega me sellega ei kaotanud, võitsime jooksuetapi 33
sekundiga. Võistluse lõpus olnud lisaülesandes olime samuti kiireimad. Finišis
ei jäänud üle muud, kui võitjaid õnnitleda (ka võitjad kogesid ebaõnne,
rattaetapil purunenud keti tõttu kogunes kaotust meile, enne otsustavat
vanglaskäiku, umbes 10 minutit). Lõppkokuvõttes kogunes kaotust võitjatele 3
minutit ja 5 sekundit, kusjuures viimase jooksu ja lisaülesandega vähendasime
vahet märgatavalt.
Järgmine
etapp toimub 2. juunil Valgas/Valkas (öine)
Vahepeal osalesime XT
sport Teami ridades ka 13. Mulgi Rattamaratonil. Tegu on Samsung Estonian Cupi kuuluva 60
km pikkuse mägirattamaratoniga, mis leidis aset Viljandis. Tagaotsast
startinuna me endale suuri eesmärke ei seadnud. Alguses oli ikka üsna kitsas ja
kohati tuli isegi seisma jääda. Polnud ka väga tõmbamise kohti, sest rada
kulges suuresti kitsastel radadel. Läbi said sõidetud ka enamus Holstre-Polli
suusatõusudest. Kukkumisi kogunes enim Evenil (3), järgnes Tiit (2). Sander
pääses seekord puhaste paberitega. Kukkumiste ededabeli võitjaks valisime ühe
Eveni kukkumise, kui mees üritas järsust suusasillast üles sõita. Välja nägi
see umbes nii: järsema betoonist koha peale jõudes tegi tagumine ratas siuh,
siuh, järgnes kõmaki. Nalja kui palju.
Üks märkimisväärne tulemus
sai siiski välja sõidetud. Maratoni keskel
olnud Everesti kilomeetril (võistluse sees võeti aega 1 km
pikkusel lõigul) saavutas Sander
2. koha. Anti auhind ja suruti käppa.
