Lumeta lumelaager

2011. aasta tuulisel sügisõhtul kogunesid Tartu Suusaklubi lootustandvaimad noorsportlased, et alustada oma odüsseiat 1200 kilomeetri kaugusel  asuvasse suusamekasse nimega Levi. Sõit sujus viperusteta-erinevalt eelmisest aastast jõudsime kohale nelja rattaga. Turvalise teekonna eest hoolitsesid igihaljas Kerstin Margus ja varasematel aastatel lumevallidega tutvust teinud Even Toomas. Siia jõudes saime aru, et aastad pole vennad, kuna meile vaatas vastu maa, mis oli must kui öö. Õhtul naelutas aga Eesti jalgpallikoondise ajaloo tähtsaim mäng entusiastlikud spordifanaatikud telerite ette. Kahjuks  lõppes eestlaste unistus EM-ile pääsemisest sama kiiresti, kui meie lootus leida polaarjoone tagant lund.

Leidsime probleemile alternatiivse lahenduse ning võtsime järgmisel õhtul suuna 50 km kaugusel asuvasse Olose suusakeskusesse, mis on tuntud oma maailmaklassist suusaradade poolest, kus hetkel treenivad ka meie klubi tipud eesotsas Peeter Kümmeli ja Karel Tammjärvega. Kohalikud rajameistrid olid treinud 2,3 km pikkuse kunstlumest raja. Olud polnud kaugeltki ideaalsed, nii mõnedki noorsuusatajad said tunda lume maitset, kuid pidime silmitsi seisma tõsiasjaga, et Levil mulda künda poleks sugugi roosilisem.

Edaspidi on tekkinud spordilaagrile omane režiim: hommikujooks (ainult aktivistidele), söök, esimene treening, söök, lõunauinak, teine treening, söök, õhtune meelelahutus, öörahu. Siinkohal peaks esile tooma meie mitteametlike kokapaberitega söögimeistri Anneli, kelle hõrgutised on meie maitsemeeli igapäevaselt erutanud. Peale selle peaks kiitust avaldama meie lumelaagri rebastele, kes on ennast viisakalt üleval pidanud, treeningutest viimast võtnud (vähemalt, kui on meenunud suusad rajale kaasa võtta) ning vanematesse olijatesse austusega suhtunud.

15. novembri hommiku seisuga

Kahjuks on laagri esimesed päevad nõudnud ka esimesi inimohvreid. Näiteks ei suutnud ühe 70-se maksimaalse hapnikutarbimisega mehehakatise immuunsüsteem vastu panna viiruste organiseeritud rünnakutele, niites noore täku 38-kraadise palavikuga jalust. Kolmandal päeval ilmnesid ka kõige tugevamatel esimesed väsimuse märgid. Üldiselt oleme ennast treeningutel siiski tagasi hoida üritanud, sest parafraseerides Karel Tammjärve: Tänane rekord on homne ülekas.

Üks Levi põhilistest slaalominõlvadest

Nüüd lähme kärmelt tuttu, kuna meie motoks on Siim Sellise mõttetera: vara magama, et saaks juba järgmise päeva treeningul kõigile ära panna.


Kallid lugejad, olge mõnusad. Tehke trenni, sest ega tali taeva jää.

Tekst kirjutatud Tartu SUKL-i talentidel (väikse minupoolse panusega).