Hommikul kraadiklaasi vaadates loobusime kohe mõttest pikemale matkale minekust, kuna sel juhul oleks pidanud kannatama ligi 30 km jagu jäist külmust. Samas aga saanuks mäkke sõita ja nautida treeningut 10 miinuskraadi juures. Paar minutit enne suuskade allapanekut tegime aga totaalse muutuse plaanide osas – otsustasime mäele, mis vallutati õhtuses trennis, ring peale teha. Krahmasime ilma trotsides elutoast kaardi, Mrs Igrek D lisas kolmele paarile pükstele veel neljandad, seejärel võtsime südame rindu ja asusime teele. Üsna pea kohtasime Assot ja Priitu, kes olid samasuguse hulljulge plaani ette võtnud. Kuulsime kiidusõnu kui tublid oleme ja karastades saame äkki veel tugevaks (?). Edasine teekond kulges lõbusalt koos poistega (muide, Priidu pulss oli poolepeal 119, Passol aga alla 175 naljalt ei langenud).
Lühikestel puhkepausidel tekitasime aega ka imeliste vaadete jäädvustamiseks.
Suusatrenn kujunes oodatust leebemaks. Nimelt teisel pool mäge paistis päike ja külma pärast küll muret ei pindanud tundma … eriti D. Siinpool aga oli kohutavalt külm, mida saime viimseks karastuseks tunda raja lõpuosas. Jäine õhk oleks peaaegu sõna otseses mõttes nina otsast külmetanud (mida tunnistab pilt eelmises postituses).
* * *
Enamus treeninguid algab lõpmatuna tunduva 1,7 km pikkuse tõusuga, mille keskmine läbimiskiirus on 5 km/h. Selle “surmanuhtluse” korvab meeletul kiirusel allatulek. Arvutasime, et alla tulles on kiirus keskmiselt 35 km/h. Kuna esineb nii järsemaid kui tasasemaid rajalõike, siis tõenäoliselt ületab hoog kohati ka 50 km/h piiri. Just see teadmine, et lõpus saab kaks ja pool minutit täiega alla kihutada, innustabki esimest 20 minutit pingutama.
Lõpptulemus on siis selline (ripsmedušši pole vajagi!):
1 comment:
Pikka tõusu nimetatakse Isometsä tõusuks ja arvatavasti treenis ta ennast just siin tugevaks. Loodan, et laagri lõppedes on "surmanuhtlus" muutunud tüdrukutele leebeks karistuseks:)
Post a Comment