04 December 2016

Kuidas spordivõistlusest sai ellujäämisvõitlus...

Teel lumelaagrisse tuli autos jutuks, et ega kogenud orienteerujat enam naljalt ei üllata. Saatus vist kuulis ja muigas...

Tänane Esimese lume võistluste pikk rada algas uniselt, pilved olid madalal ja sadas lund. Mida punkt edasi, seda tugevamaks läks tunne ja tugevamaks läks ka tuul. Pikal etapil KP9-sse tegin oma valiku ja alustasin tõusu - tuul aina tugevnes ja tuisk tihenes. Jõudes metsavööndi ülemisele piirile jõudsin ühtlasi ka pilve - ümberringi oli valge udu, lendav lumi ja mäkke üles vaadates ei eristanud silm enam maa ega taeva piiri, kõik sulas ühtlaselt valgeks. Nähtavus oli nii halb, et kohati oli raske eristada saanijälgede piirjooni. Õnneks olid läheduses veel viimased kidurad puud, kuid neidki oli näha vaid 30 meetri kauguselt. Ja siis sai õnn otsa...

Üks hetk oli jälg täis tuisanud ja kadus jalge alt. Ei kummardamisest ega ringi vaatamisest polnud kasu - rada polnud võimalik eristada. Reljeefi järgi oli selge, et KP9 on väga lähedal. Suundusin kidurate puude vahele, radu enam polnud, sumpasin kohati tuisuvaaludes, kohati oli lumi ära lennanud ja kiht kandis. Leidsin piirkonnast sik-sakitava soomlase, vahetasime mõtteid ja jätkasime otsinguid. Proovisime läheneda idast, liitus rootslane, proovisime põhjast, proovisime läänest, proovisime lõunast. Radu ei ole, oma asukohta määrata pole võimalik, punkti ei paista. Soomlane ja rootslane lahkusid KP10-e poole. Mina proovisin veel idast ja leidsin lumeväljal matkaraja postid. Nähes, et kaardil joonistus välja sirge joon, mõistsin, et olen jõudnud KP9sse, punkti aga seal polnud. Sõitsin edasi KP10-sse, rada oli, aga punkti seda polnud ja punkti polnud ka KP11-s. Soomlane ja rootslane olid sealsamas tiirutanud ning nõustusid, et - korraldaja polnud suvatsenud punkte välja panna!

Kuna olin niikuinii raja kõrgemas punktis, siis otsustasin siiski rada mööda jätkata. Laskumisel oleksin peaaegu kokku põrganud rajal seisva saaniga, kus juures seisev korraldaja võistlejaid tagasi keeras öeldes, et tipus on torm ja liiga ohtlik.

Sõitsin raja lõpuni ja võitsin! Vähemalt iseennast, aga kuna soomlane-rootslane ühisotsimise ajal KP9 rada ei tabanud, siis olin mina sel päeval ilmselt ainus, kes kõik KPd läbi käis.


Blogi lugejad, kes parasjagu lumelaargis ei viibi, võivad kommentaarides pakkuda, et mis rada mööda kulges minu teevalik KP9-sse. See oli tõenäoliselt optimaalne teevalikuvariant antud etapil.  

2 comments:

Anonymous said...

Saanitee parklasse ja slaalominõlva mööda otse üles?

Tõnis said...

Esimene vastus on ka õige vastus! Võistluskeskusest oli näha, et slaalominõlv on valmis poolele mäele. Rajatraktor oli ilma lohistita sõitnud aga üles välja ja ka see osa tõustust oli suhteliselt kiire.